Leana oli Tartu tööseminarile juba mitu kuud vastu vaadanud, sest see tähendas kahte rahulikku päeva kodust eemal. Mitte sellepärast, et ta oleks abielus õnnetu olnud, vaid sellepärast, et ta tundis end viimasel ajal kuidagi nähtamatuna.
See tunne oli üks põhjus, miks ta märkas Tauri pilku juba esimesel seminaripäeval.
Tauri istus teisel laual, tumedate juustega, selgelt sporditaustaga, kuid üsna vaikne. See ei olnud see mees, kes ruumi enda omaks teeks. Pigem keegi, kes vaatab, mõtleb ja jätab midagi enda teada.
Pärast lõunapausi küsis ta Leana käest üsna tavalise küsimuse.
“Kuidas sul seminar meeldib?”
“Normaalselt,” vastas Leana ja muigas. “Veidi liiga palju numbreid minu jaoks.”
“Siis meeldib sulle kindlasti vähem kui mulle,” ütles Tauri ja kaasaegne, kerge flirti täis energia tekkis nende vahele täiesti loomulikult.
Nad rääkisid veidi veel. Mitte midagi erilist. Tavalised laused, tavalised mõtted.
Aga Leana tundis, et kuidagi on lihtne.
Õhtul oli valik minna kas üksi linna peale jalutama või teha see, mida ta hiljem endale ei julgeks tunnistada.
Ta valis esimese variandi, kuid mõtted tiksusid ühes suunas.
Tauri kirjutas kell 20.48:
“Ma istun korraks hotellibaari. Kui sa tahad liituda, ma olen siin.”
Leana vaatas sõnumit kaua. Ta ei vastanud midagi.
Ta lihtsalt pani mantli selga ja läks.
Baar oli poolpime ja rahulik. Tauri istus akna ääres ja tõusis, kui ta lähenes.
“Ma ei olnud kindel, kas tuled,” ütles ta.
“Ma ka ei olnud,” vastas Leana.
Nad jõid ühe veini. Siis veel ühe. Jutt voolas ilma pingutuseta.
Ei olnud ühtegi hetke, kus oleks tundunud, et nad liiguvad millegi keelatu poole.
Kuni Leana tundis Taurit puudutavat oma käel. Väga kergelt, üsna tahtmatult, lihtsalt vastuseks sellele, kuidas ta midagi ütles.
Ja see oli hetk, kus Leana teadis, et ruumist lahkumine ei muuda enam midagi.
“Kas sa lähed magama?” küsis Tauri.
“Saan veel natuke olla,” vastas Leana.
“Mul on tuba neljandal,” ütles Tauri aeglaselt. “Ma ei taha eeldada midagi. Ma lihtsalt ütlen fakti.”
Tund oli möödunud.
Nad läksid neljandale korrusele vaikides. Mitte kokkulepitult. Lihtsalt mõlemad said aru, et see on sinna poole.
Tauri avas ukse ja astus esimesena sisse.
Leana seisis ukse juures paar sekundit, enne kui sulges selle enda selja taga.
Tauri astus talle lähemale, mitte otse suudlema, vaid nii, et ta saaks veel kõrvale astuda.
“Kas sa oled kindel, et sa tahad siia jääda?” küsis ta.
Leana hingas sügavalt. “Jah.”
Ta pani käed Taurile õlgadele ja suudles teda esimese liikumatuse hetke järel.
Suudlus ei olnud näljane ega teatrilik. See oli soe, ettevaatlik ja aeglane.
Tauri libistas käe mööda Leana küljelt alla. Leana tundis, kuidas keha reageerib valel ajal ja liiga tugevalt.
Ta oli oodanud puudutust palju rohkem, kui endale tunnistas.
Tauri tõmbas ta pluusi aeglaselt üle pea.
Leana pani käed tema särgi alla ja tundis sooja nahka. Ta hingas läbi nina ja tundis, kuidas reie siseküljed muutusid kuumaks juba enne päris puudutust.
Ükski neist ei kiirustanud. Kõik oli tasane. Vaikne.
Tauri istus voodile ja tõmbas Leana enda peale, hoides käed tema puusadel.
Leana liikus aeglaselt ta vastu, rinnaotsad vastu Tauri rinda, puusad juba rütmis, mida ta ei püüdnudki varjata.
Taurus oli kõva ja valmis, aga ta ei tunginud kohe sisse. Ta libistas käed mööda Leana selga alla ja tõstis ta veidi, et kontroll oleks mõlema käes.
“Kas sa tahad?” küsis ta.
“Jah,” vastas Leana katkenud häälega.
Tauri sisenes aeglaselt.
Nii aeglaselt, et Leana hing jäi korraks kinni.
Elulises rütmis. Ilma teatrilise ohketa.
Lihtsalt tugev, soe, aus liikumine.
Leana pani käed Tauri rinnale ja liikus aeglaselt talle vastu. Mõnu kasvas stabiilselt ja järjepidevalt.
Tauri hoidis ta puusadest kinni ja vaatas teda sellise pilguga, mis polnud nooruslik nälg ega ülevõlli kirg.
See oli midagi, mida inimene tunneb siis, kui on igatsenud kedagi puudutada.
Leana liikumine muutus järjekindlamaks. Tema hingamine muutus kiireks.
“Ära peatu,” ütles ta vaikselt.
Tauri hoidis teda tugevamalt ja tõukas altpoolt täpselt samas rütmis.
Leana tuli esimesena. Ta ei karjunud ega pillanud sõnu. Ta ainult hingas katkendlikult ja värises kergelt üle Tauri keha.
Tauri tuli mõne hetke pärast, pea Leana kaela vastu vajunud.
Pärast nad lihtsalt lamasid.
Tauri silitas Leana käsivart.
Leana hingamine rahunes.
Ta teadis, et see ei olnud midagi, mida nad kordama peaksid.
Aga samas teadis ta, et see juhtus põhjusel, mida ta endale veel ei osanud selgitada.